Kompostimise liigid

Kompostreid on erinevaid. Levinuimad on järgmised:

Hunnik ehk kompostiaun – selle eeliseks on lihtsus. Ei ole vaja kompostikasti ehitada või soetada, küll aga hakkab see ajaga laiali vajuma ning lisaks pääsevad sinna hiired-rotid ja linnud kergesti ligi. Sellist kompostimise viisi kasutatakse maakodudes, kus on suuremad elamukrundid ja väiksemad või suuremad metsloomad ja linnud ka ilma ahvatleva komposti-toidukraamita liikvel.

Lahtine komposter – ise tehtud, hästi tehtud! See võiks olla 1,2mx1,2mx1,2m suur (aga võib olla ka suurem) ning seda võib ehitada ükskõik millisest olemasolevast materjalist (näiteks euroalustest). Võib soetada ka uut lauamaterjali ning ise kompostikast valmis meisterdada, aga meie soovitame võimalusel taaskasutada.

Eriti tublid kompostijad teevad selliseid kompostikaste üksteise kõrvale ritta kolm – üks värskete biojäätmete jaoks ning teine komposti laagerdumiseks ja esimesest ümber tõstetud komposti jaoks. Kolmas kastike tuleb kasuks valmis kõdumulla hoidmiseks, kust seda on hea vastavalt vajadusele peenardesse, murulapile või lillepotti lisada. Ise tehtud, hästi tehtud komposter on kõige loodussõbralikum. Sellist komposterit on hea teha koos lastega, kes saavad siis algusest peale õppida, kuidas tekib muld ja mismoodi kompostimine toimub. Lahtisele kompostrile võib näriliste eemalhoidmiseks sisse paigaladada väiksema silmaga võrgu.

Linnades ja tiheasustusega paikades toidujäätmete lahtine kompostimine tõenäoliselt lubatud ei ole, sest piirkonna kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskiri näeb reeglina ette, et tekkida ei tohi närilisi ega halba lehka. Kindlasti tasub lugupidavalt suhtuda ka naabritesse – vaevalt et nemadki hiirte-rottide, lehepuru või halva lõhna üle rõõmustaksid. Uuri kindlasti omavalitsuse jäätmehoolduseeskirja, enne kui valid sobiva kompostimise viisi.

Tavaline kinnine komposter – see on algajale kompostijale üldiselt kõige kiirem ja lihtsam viis alustamiseks, sest sellist kompostrit saab soetada igast ehitus- ja aiatarvikute poest. Neid pakuvad väga paljud tootjad ja neid on väga erineva väljanägemisega – suuremaid ja väikemaid. Ka hinnaskaala on lai ja algab paarikümnest eurost, kuid võib ulatuda ka 600 euroni.

Tiheda asustusega paikades näeb omavalitsuste seadustik reeglina ette, et toidujäätmed on kinnises kompostris (need, mis meelitavad ligi hiiri-rotte ja linde) ning aiajäätmed (muru, lilled, oksaraod) võivad olla lahtises kompostris. Kinnise kompostri võid ka ise ehitada – vooderda komposter metallvõrguga ja ehita peale kaas.

Kiirkomposter – kinniste kompostrite valikus olevad kiirkompostrid on valmistatud lisasoojustusega, et hea kompostimuld kiiremini valmis saaks. Nii valmib kompost vaid mõne kuuga ning kompostimise protsess ei peatu isegi pakasega.

Vermikomposter – see komposter on spetsiaalselt kompostiussidega toimiv lahendus ja mõeldud ruumisiseseks kompostimiseks. Vermikompost võib olla köögis või garaažinurgas ning see ei võta palju ruumi ega tekita ebameeldivat lõhna. Vermikomposti ussikesi kasutatakse ka suurte korrusmajade juurde ehitatud kompostimisemajakestes, kuhu kõik elanikud saavad oma kompostitava materjali viia. Edasi ei pea enam oma pead vaevama, sest tublid ja kasulikud ussikesed teevad ära kogu vajaliku töö. Arvesta siiski, et ussikesed on elusloomad ja neile peab regulaarselt “süüa” andma. Kui reisid palju, siis kaalu mõnda teist kompostimise viisi.

Kilekotid – nendes saab suurepäraselt puude lehti ja oksi kompostida. Linnatingimustesse sobib see kompostimise viis väga hästi, kuna see on kompaktne, materjal ei valgu laiali ega ahvatle oma lõhnadega närilisi ja linde. Lehtede ja pisikeseks purustatud okste kõduprotsess kestab kaks kuni kolm aastat. Kasutama peab kindlasti ainult väga tugevaid kilekotte, sest kile võib ajaga muutuda rabedaks. Seda väikest kilekottide jääki enam loodusest kätte ei saa, ning kahjuks ei lagune see lõpuni ka looduses. Kindlasti pole tegu kõige loodussõbralikuma valikuga. Võimalusel väldi kilekotte.